On tehtud huvitav tähelepanek, et korralagedus, mida vanemad iga päev lapse toas ja üldises olmes näevad, ei tähenda mitte alati seda, et laps ka väljaspool koduseinu korratu on. Pedagoogid räägivad, kuidas osa õpilaste vanematest, kes on neilt lapse puuduliku igapäevase distsipliini osas nõu küsinud, imestavad kuuldes, et klassis on nende lapsed korralikud, puhastavad meeleldi tahvlit ja lahkudes jätavad maha korras töökoha. Aga miks siis on nendega kodus nii raske kokkuleppele jõuda ja iga palve voodit teha võrdub lahingusignaaliga?
Parim kasvatus on eeskuju
Miks lapse korda ja koristamist puutuv käitumine ja väärtused kodus muutuvad? Kuidas leida kompromisse, kui tavalised ja eelmistele põlvedele tuttavad sunnimeetmed, näiteks „kui tube korda ei tee, siis õue ei lähe“, enam ei mõju?
Grite puhtuseksperdi psühholoog Eligijus Jokubaitise sõnul juhinduvad lapsed, nii nagu ka täiskasvanud, struktuurist, mida dikteerib neid ümbritsev keskkond. Nii koolis, huviringides kui ka kodus sõltub lapse käitumine suuresti sellest, missugust eeskuju näitavad teised, enamasti täiskasvanud inimesed.
Kui koolis kehtivad vastutuste ja kohustuste selged ja kindlad piirid, peavad niisugused kehtima ka kodus. Oluline on mõista üht lihtsat reeglit, rõhutab E. Jokubaitis: juhul, kui vanemad ise ei näita initsiatiivi ja eeskuju selles, kuidas igapäevane rutiin ja majapidamine välja näeb, on Z-põlvkonna lapsel raske aru saada, miks just tema, vastupidiselt vanematele, peab mingist kindlast režiimist kinni pidama.
„Lapsed jäljendavad täiskasvanute käitumist suurepäraselt ning teatud vanuseni on see üks peamisi viise, kuidas nad õpivad. Seepärast juhul, kui laps näeb iga päev korda ja tööd, mida puhta kodu nimel tehakse, võib loota, et suurem osa tööst puhtuseharjumuse kujundamisel on juba ära tehtud,“ kommenteerib psühholoog.
Küsimusele, kui vanu lapsi koristamisharjumusega juba harjutada võiks, vastab spetsialist, et täpset vanust on suhteliselt keeruline öelda: „Laste arengutempo ja uute omandatavate oskuste tase võib suuresti erineda. Siiski arvatakse, et kui laps on käima hakanud, on ta juba võimeline ka oma mänguasja sellele mõeldud kasti panema õppima. Koristamisharjumuse välja kujundamiseks tuleb sellega võimalikult varem pihta hakata.“
Reeglid peavad kehtima kõigile
Väidetakse, et Z-põlvkonna lapsed on eriti iseseisvad. Nad soovivad, et me neid usaldaksime, täpsemalt, et usaldaksime neile nagu täiskasvanutelegi ülesandeid, mille eest nad vastutavad.
„On tähtis, et laps korda hindama hakkaks ja sellest rõõmu tunneks,“ rõhutab E. Jokubaitis. „Seepärast võib lapsele usaldada kodu olulises kohas asuva riiuli või sahtli, mille eest tal vastutada tuleb. Oma koha, mille eest hoolitseda, omamine võib arendada vastutustunnet ja positiivset suhtumist koristamisse.“
Loomulikult on antud kontekstis samavõrra tähtis ka täiskasvanute vastutustundlik käitumine. Kodus juurutatavast distsipliinist peavad kinni pidama kõik pereliikmed. Igal asjal peab olema oma koht ja kõik pereliikmed peavad teadma, kus see on. Seepärast tuleks hoolt kanda selle eest, et lastel oleks oma asjade jaoks sobivad kastid ning üheskoos välja mõelda ja üles märkida, kus mingite asjade koht täpselt on.
Samuti on oluline, et lastel ei oleks liiga palju asju, mille koristamine väga palju aega võtab. „Soovitatakse kasutada väljavahetamise põhimõtet. See tähendab, et laps saab uue mänguasja vaid siis, kui ühe oma vanadest kellelegi ära annab või kingib. See võimaldab mänguasjade hulka kontolli all hoida ja õpetab last jagama,“ soovitab E. Jokubaitis.
Planeerige töid üheskoos
Psühholoogi sõnul on samuti oluline lapsele konkreetselt ära seletada, mida koristamine ja korras tuba tähendavad. „Võib teha nimekirja, mille kõigi punktide täitmine tähendabki korras tuba, ja koos lapsega koristamisprotsessis osaleda,“ soovitab Grite puhtusekspert.
Niisugune praktika on eriti tõhus siis, kui koristada tuleb palju, planeerimisoskust aga napib. „Lastel on sageli nutt varuks, sest ülesanne koristada tuleb neile ootamatult ja tööd on nii palju, et nad lihtsalt ei tea, millest alustada. Oluline on ka last juba ette koristamiseks meelestada ja motiveerida, tehtud töö eest aga pakkuda midagi, mida laps tõesti saada soovib,“ väidab E. Jokubaitis.
Samuti tuleks koristamine kui protsess väiksemateks konkreetseteks ülesanneteks jaotada, et last ei tabaks jõuetuse tunne, mis sageli pisarate põhjuseks saab, on psühholoog veendunud. Need nõuanded on muuseas universaalsed: kui laps on juba õppinud ülesandeid punktide kaupa planeerima, saab ta seda oskust ka hilisemas elus – koolis, ülikoolis ja tööl – kasutada.